Tellistest ehitatud küttekolded ja nende korstnad on pikaajalise kasutamise traditsiooniga ja ka Eestis läbi aegade väga populaarsed. Valikute mitmekesisusest hoolimata on telliskorsten turul oma positsiooni säilitanud.
„Üha sagedamini on ökoloogilised väärtused ehitajale materjalide valimisel kriteeriumiks kujunemas ja siinkohal õigustab telliskorsten ennast täielikult. Tellis on vastupidav looduslik materjal, soe ja inimsõbralik. Et telliseid on erinevat värvi ja pinnaviimistlusega, on ka kujundusvõimalused väga laiad.
Üks telliskorstna eelis on suur soojusmahtuvus. See tähendab, et telliskorsten tegutseb ka soojusallikana, mis tänu massiivsusele talletab hästi soojust ja annab seda eluruumi edasi. Nii saab küttekuludelt kokku hoida, sest väheneb kütmise sagedus.
Telliskorsten on tulekindel ja -ohutu, sest tellised ei põle ja telliste pinnatemperatuur korstna välisseinas ei tõuse ohtlikult kõrgeks. Korstna välispinna temperatuur siseruumis, kus on võimalik kokkupuude inimestega või kergelt süttivate materjalidega, ei tohi tõusta üle 80 °C.
Telliskorsten on isikupärane ja sobib pea kõikjale. Lisaks erinevat värvi ja kuju puhta vuugiga lahendusele võib telliskorstna välispinda edukalt krohvida, võõbata segukihiga või värvida.
Tulepüsivad materjalid
Korsten laotakse tulepüsivatest materjalidest, et lõõrid taluksid suitsu poolt tekitatavat korrosiooni, küttekolde kasutamisel tekkivat kõrget temperatuuri ja selle vaheldumist, aga ka ilmastikust põhjustatud mõjutusi.
Köetavasse ruumi jääv korstna osa ehk korstnajalg siseruumis laotakse põletatud täis- või auktellisest. Kohtades, kus korsten puutub kokku tuleohtlike materjalidega (nt puitlaest läbiminek) kasutatakse isoleerimiseks tavaliselt mineraalvilla.
Mitteköetavasse ruumi (külm pööning) ja korstnapits (korstna osa, mis ulatub katusest välja) jäävate korstnaseinte müürimiseks kasutatakse külma- ja ilmastikukindlaid telliseid. Et deformatsioonid korstna välisosas on väikesed, on aga oht külmakahjustusteks suurem. Sellepärast ongi oluline kasutada korstnapitsi müürimisel tugevamat segu (M100/600) ja külmakindlaid telliseid.
Korstnaots kaetakse pleki- või betoonkraega ja sellele võidakse paigutada veel sademekate (korstnamüts).
Kui korsten ehitatakse sisekestaga (nt keraamilisest materjalist või metallist), võib kasutada ka õhemaid fassaadiauktelliseid (250 x 85 x 65 mm) kogu korstna ulatuses. Sisekesta ja tellismüüritise vahele jäetakse õhkvahe.
Kivikorsten on kindel valik, mis tagab turvalise soojuse aastakümneteks. Kivikorstna hooldamine hõlmab endast korrapärast korstna pühkimist ning õiget kütmist.
Küttekolletes kasutatavad halupuud peavad õuekuivad olema, see tähendab, et toored halupuud peavad olema seisnud vähemalt ühe suve varikatuse all, mis kaitseb vertikaalse vihma ja talvel lume eest.
Puuhalud peaks olema terve kolde pikkused ning lähtuvalt sellest, et halud võivad olla erineva jämedusega, tuleks jämedamad halud laduda koldes keskele ja peenemad külgedele vastu kolde seinu ja üles peale või jämedamad peenemaks lõhkuda. Sellise süsteemi mõte on tagada kogu koguse samaaegne täies ulatuses põlemine.
Oluline on kohe panna ahju võimalikult palju puid, jättes ka natuke põlemisruumi, sest see kiirendab põlemistsüklit ja vähendab korstna kaudu väljuvat soojushulka Kui kütta paari halu kaupa, venitab see põlemisprotsessi pikaks – sel ajal, kui põlevad järgmised halud, kaob eelmiste halgude soojus korstnasse.
Siiber ja ahju õhutusava tuleb reguleerida nii, et korstna tõmme oleks paras. Kui korsten tõmbab liiga palju, siis liigub põlemisel tekkiv soojus mitte tuppa vaid korstna kaudu õue. Kui tõmme on liiga väike, siis tekib tuppa ving ning lõõridesse võib tekkida tuleohtlik tahm ja pigi.
Küsi meie spetsialistide käest nõu või pakkumist täites ära alloleva vormi või võta meiega ühendust siit